like abandoned .

täiesti maha jäetud tunne on . ma lihtsalt ei oska seda kusakile mujale kirjutada . ma olen 3 nädalat haige olnud pmt , ja mitte keegi peale 1 inimese ei ole mulle mitte kordagi helistanud ja küsinud et kuidas ma ennast tunnen , või et kuhu ma olen kadunud , millal mind näha saab . mitte keegi pole öelnud ,et ta mind igatseks ,või et ilma minuta oleks nagu midagi puudu. kas kõigil on tõesti nii pohhuj , ja olen ma tõesti nii tähtsusettu ,et ei suudeta isegi teha poole minutilist telefoni kõnet ? kohutav . ma olen päevad läbi kodus , ja mu enesetunne on lihtsalt kohutav . ainuke koht kuhu ma kodust liigun on haigla , ja sinna satun ma ka viimasel ajal ebanormaalselt tihti . mitte et kedagi see huvitama peaks, aga siiski kui on keegi keda veel huvitab, siis muidu jah, ma olen veel elus ja täiesti olemas . ma ei taha halada , ma ei ole sellist tüüpi inimene kes otsiks teiste kaastunnet või haletsust . ma saan ka ilma selleta elada, aga seda et mu tuju muudaks paremaks kui mu tuttavad kasvõi vähegi huvi tunnevad mu tegemiste vastu ei ole ju palju tahetud, see on lihtsalt inimlik ja loomulik . või olen ma kõigest valesti aru saanud ? ma poleks uskunud, et ma seda ütlen, aga ma tõesti igatsen kooli. ja just sellepärast, et ma saan seal ennast kasvõi natukene rohkem inimesena tunda, ma saan vähemalt kellegagi suhelda . mul on tunne, et ma lähen hulluks nende nelja seina vahel üksinda . ma tahan, et ma kasvõi suudaks midagi õppida, aga ei ma lihtsalt ei suuda keskenduda või midagi meeles hoida .

kui keegi seda juhuslikult lugema peaks siis palun ärge helistage, ega küsige mu kohta . see rong on nüüd läinud .