pole olemas

ma ei tea enam kas nutta või naerda . kradi irooniline on see elu ikka . üles alla üless alla , endal on jube naljakas ja siis pärast mõtled, et krt kuhu ma nüüd sattunud olen . tõsisielt kõik ümberringi oleks nagu mingid faking ajudoonorid . no kui ei taju siis ei taju . maisaa aru kuidas ma ise ka suudan lihtsalt nii loll olla ja endale niimoodi lasen pähe istuda . ei aga tegelt suht minulik on see, et ei ütle ühtegi sõna ja kannatan ära , kuigi sisemiselt tahaks lihtsalt röökida. nii palju on öelda, aga kardan. ma ei oskagi öelda täpselt mida ma kardan, aga kardan ja olen vait. jah , ma tean et ma ei peaks seda taluma, aga krt nõrk olen ..