mõistus ütleb ei, aga süda ei taha lahti lasta

miks see kõik peab nii faking raske olema , lihtsalt see kõik ei taha kuidagi kohale jõuda. ega täna siit pikka postitust ei tule, kuna mõte kiilub ja seest on kõik sassis . iga päevaga aina rohkem ja rohkem . nagu päike oleks kustund ja igal pool valitseks lõpmatu torm . tavaliselt ma pole nii filosoofiline, aga sa lihtsalt muudad mind inimeseks keda ma ei tunne. kõige raskem viis kedagi igatseda ongi vist olla , magada ja elada tema kõrval ja teada, et ma ei saa teda enam kunagi . ma tean sisimas, et ma peaks lahti laskma, aga ma ei suuda leida endas jõudu edasi liikuda..